kus ta võis paar sammu liikumisest kõrval seista, nagu see mees seal Oxford Streetilgi. Kuid enda kõrval uinuvale naisele ei ütle ta midagi. Temale ei lausu ta enne ainustki sõna, kui liisk on juba langenud. Tema paneb oma viimse penni mängu. Et leibagi lauale saada, selleks pidi ta müüma – kui palju? Kolm tosinat suuri ja neli tosinat väikesi päevas annaks nädalas kakskümmend kuus šillingit kasu, kui see mees teda ninapidi ei vedanud. Mitte palju ei pääse sellega Austraaliale lähemale! Ka ei teeks sellega karjääri – Victorine'ile ajaks see hirmu peale. Kuid nüüd oli elu ja surma küsimus: ta peab õnne katsuma ning vabal ajal kohta edasi otsima.
Nõnda siis asus meie väike kapitalist järgmisel päeval kella kahe paiku nelja tosina suure ja seitsme tosina väikese palliga nööri otsas, kahe šillingiga taskus ja vähesega kõhus, St. Pauli katedraali juurde oma paigale. Pikkamisi puhus ta kaks suurt ja kolm väikest palli täis ning sidus nende kaelad kinni ja laskis oma ette lendlema – punane, roheline ja sinine. Kummi hais ninasõõrmeis ja silmad pärani asus ta kõnnitee servale ja vahtis möödaminejaid. Teda rahuldas tähelepanek, et suurem hulk liikujaid
158
