pärast sõda kusagilt hommikumaa turult ostnud ja temal olid rohelised silmad – „Mitte smaragdid,“ mõtles Soames, „mõni odav kivi!“
„Teid palutakse telefoni juurde, sir.“
Ta läks trepikotta ja võttis kuuldetoru.
„Jah?“
„Mr. Forsyte lahkus, sir – magades, ütleb arst.“
„Oo!“ ütles Soames. „Oli tal sig…? Palju tänu.“ Ta pani kuuldetoru ära.
Lahkunud! Ja närvlikult katsus ta koditsilli oma rinnataskus.
Üheteistkümnes peatükk.
Kogu nädala oli Bicket kohta otsinud, mis lipsas tal ikka käest nagu mõni libe angerjas või tabamatu pääsukene. Üks nael ülespidamiseks ja kolm šillingit hobuse peale kihlveoks ja järel oli veel kakskümmend neli šillingit. Tuul oli pöördunud edelasse ja Victorine oli esimest korda välja läinud. Seega langes midagi südamelt, kuid tööpuuduse kohutav tont, piinav mure palja olemasolemise pärast ja mässav, surmlik hirm 156