Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/155

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

oma onupoja silmi süütamata sigari kohal – ainitised, nukrad, pilkavad. Viletsakene! Ta tõusis lauast ja tõmbas eesriide närvlikult kõrvale. Öö oli selge ja külm. Mis sündis inimesega – pärast? George armastas öelda, tema olnud oma varasemas olemuses Charles teise kokk. Kuid jällesünd oli lollus, ogarate oletus! Ometi oleks tahtnud ka peale surma veel elust kinni pidada. Pea kinni ja hoia Fleuri ligi! Mis müra see oli? Grammofon köögis! Kui kassi pole kodus, peavad hiired…! Inimesed on kõik ühesugused – võtavad, mis võimalik ja annavad selle eest võimalikult vähe. Hea küll! Suitsetaks õige sigaretti. Teda küünlal süüdates – Winifred sõi lõunat küünalde valgusel, see oli nüüd jällegi moes – mõtles ta: „On tal ikka veel sigar hambus?“ Halenaljakas mees, see George – kogu oma eluaeg halenaljakas! Ta vaatles suitsurõngast, mille ta ebateadlikult teinud – üsna sinine – Soames ei tõmmanud suitsu kunagi sisse. Jah! George oli liiga ruttu elanud, muidu poleks ta kakskümmend aastat enne õiget aega surnud – liiga ruttu! Siin ta nüüd oli! Oleks ometi mõni kasski, kellega rääkida. Ta võttis väikese peletise koldesimsult. Selle oli tema õepoeg Benedict aasta

155