„Ela hästi,“ ütles Soames. „Loodan, et sa peagi – –“
George avas silmad; nende ainitine, kurb, ometi pilkav pilk näis kustutavat iga lootuse ja lohutuse varjundi. Soames pöördus ruttu ümber ja läks välja. Tal oli halb ja peaaegu ebateadlikult läks ta jällegi elutuppa. Naine oli endises seisangus; õhus tundus endine lõhn. Soames võttis sinna jäetud sirmi ja läks välja.
„Siin on mu telefoninumber,“ ütles ta koridoris ootavale teenrile, „teatage!“
Mees kummardus.
Soames lahkus Belville Row'st. Kunagi polnud ta George'i juurest lahkunud, ilma et poleks tunnud – tema üle naerdi. Naerdi tema üle ka nüüd? Oli see koditsill George'i viimne nali? Kui Soames poleks teda täna õhtupoolikul vaatama läinud, kas oleks ta siis üldse seda koditsilli teinud, jättes kolmandik oma varandusest sellele kõrge seljatagusega toolil istuvale lõhnavale naisele? Soamesi valdas müstiline tundmus. Kuidas võis inimene naljatada haua lävel? See oli teatud mõttes kangelasmeel. Kuhu pidi ta matma? Keegi ehk teadis – Francie või Eustace. Ja mis mõtlevad nad, kui nad ükskord sellest toolil istuvast naisest
