Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/15

roofid sünnivad vaikides, ilma vähemagi sõnavalinguta. Veel enam! On kordi, kus sel silmapilgul, kui tegelasi kõrvetavad üle jõu tõusvad tundmused, harutatakse mingisugust nähtavasti ükskõikset küsimust, mis ainult kaudselt kuidagi ühenduses peaküsimusega. Inimesed tõrguvad oma tundmusi avaldamast sõnades. Juba 1904. a. tähendab kirjanik oma „Saare variseride“ peakangelase Shelton'i ja tema mõrsja Antonia isa vahekorra suhtes: „Shelton tundis äkki kindlasti, et Antonia isa kartis samuti midagi oma tundmusist avaldada ning oli selleks samuti saamatu nagu tema isegi.“ Hiljem loeme sõnad: „Shelton oli nõutu; ta tahtis midagi osavõtlikku öelda, kuid, olles inglane, võis ta ainult silmad kõrvale pöörda.“ Needsamad rasked, rõhuvad vaikimis-silmapilgud korduvad ka teistes romaanes (The Fraternity, The Patrician, The Dark Flower, The Man of Property jne.). „Forsyte Saga“ selles osas, millele nimeks antud „In Chancery“, öeldakse: „Nende südamed olid täis tundmust, kuid nad ei leidnud sellele väljendust, olid nad ju Forsyte'id.“ Muulastele muutub niisugune hingeline seisukord raskeks välja kannatada. Seda toonitab prantslane Ferrand ja veel ägedamalt austria saks- 15