Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/147

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kümmend kuus, ainult aasta noorem kui tema ise. Kui George oleks tõesti in extremis, siis oleks see üsna loomuvastane. „See tuleb hooletust elust,“ mõtles ta. „Oli alati tuisupea, see George! Millal kirjutasin tema testamendi?“ Tema mälestuse järgi jättis George oma raha vendadele ja õdedele – kedagi muud ei olnud tal. Sugulusetundmus liigutas end Soamesis – perekondlikult korraldav instinkt. Nemad – temperamentlikud vastandid – polnud George'iga kunagi hakkama saanud; ometi pidi ka tema matma ja kes pidi seda korraldama kui mitte Soames, kes oli oma eluajal nii paljude Forsyte'ide matuseid näinud. Tal tuli meelde naljanimi, mille George talle millalgi annud – „surnumatja“. Hm! Siin peitus luuleline õiglus! Belville Row! Ah! Nr. 11 – täielik poissmehe asukoht! Ja kätt kella juurde tõstes mõtles ta: „Naised!“ Kuidas oli George'i vahekord kogu tema elu olnud naistega?

Kolistamise peale avas mustas saterkuues mees teatud vaikiva tagasihoidlikkusega.

„Minu onupoeg mr. George Forsyte? Kuis on temaga?“

Mees surus huuled kokku.

„Kardetakse, et ööd üle ei ela, sir.“ 147