ta mõtles, seda rohkem imestas ta, kuis võis ta küll niisugune puupea olla, et läks ettevõttesse, kus tuleb tegemist välismaaliste lepingutega. Kogu vana äritarkus, mis oli üheksateistkümnendal sajandil põhjendanud briti rikkuse, kogu Forsyte'i filosoofia, et peab iseoma asjade eest muretsema ja mitte riskima, tihesilmiline rahvuslik individualism, mis loobus jahipidamisest ühe või teise võõra metsalinnu peale – kõik see väitis talle vaikuses vastu. Briti oli politiliselt valeteel, kui ta püüdis maismaad mõjustada ja P.P.R.S. oli äriliselt valeteel, kui ta tahtis välismaade ärisid kindlustada. Tema tõu eriline instinkt nõudis jällegi iseoma otsekohest ja erilist teerada. Ära sega end millessegi, mida sa ei saa kontrollida! „Vana Mont“ oli öelnud: „Sõbralik vahekord!“ Mitte midagi selletaolist, vaid: mõtle iseoma asja peale! See oli see õige „vormel“. Ta pidi alla oma sääremarjade juurde vaatama – Ting-a-ling nuuskis pükste kallal.
„Oo!“ lausus Soames. „See oled sina!“
Pannes esikäpad sohvale Ting-a-ling nilpas keelt.
„Sind üles võtta?“ küsis Soames. „Sa oled liiga pikk.“ Ja jällegi tundis ta kerget soojust, teades, et ta kellelegi meeldib. 142
