„Siis,“ ütles Michael ennast kõigiti kokku võttes, „ära unusta, kui hirmsasti ma sind armastan.“
Ta nägi Fleuri oma õlgu liigutavat, kuna tal silmalaugudes tõmbles.
„On see tõenäolik?“
Kibedalt, südamlikult, lihtsalt – kuidas? Äkki tulid naise käed ja võtsid mehel kõrvust kinni. Neist kõvasti kinni hoides vaatas naine alla mehele otsa ja naeris. Ja jällegi ei tahtnud Michaeli süda hüpata. Kui aga Fleur teda ninapidi ei vea, siis ta – –! Ometi tõmbas ta naise oma juurde toolile. Lavendel, valge ja must läksid segi – Fleur vastas tema suudlustele. Aga kas südamest? Kes teab? Michael mitte.
Kümnes peatükk.
Oma tütrest pettununa ütles Soames: „Ma ootan,“ ja võttis istet keset rohekashalli sohvat, unustades Ting-a-lingi; see magas tule paistel väsinuna Amabel Nazingi tähelepanust, kes oli teda nimetanud „nii nutikaks“. Hallina ja tõsisena, jalg põlvel ja korts silmade vahel, mõtles Soames Eldersonist, ilma seisukorrast ning sellest, et seal ikka midagi sünnib. Ja mida rohkem
