Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/139

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kunsti praktilises meistris? Veel tund tagasi oleks Michael öelnud:

„Sul on õigus, mu kallis, ei maksa!“ Nüüd aga omandas iga muutus hädaohtliku tähenduse! Ta võttis Fleuril käe alt kinni.

„Ära muretse, küllap me juba midagi parajat välja kougime, nii või teisiti.“

„Mõni hiina minister oleks just paras,“ muheles Fleur, „ühes Minho ja Bartiga – neli meest – kaks naist – mõnus. Ma räägin Bartiga.“

Michael oli juba välisukse avanud. Fleur astus sisse; Michael viivitas, et vaadata tähti, plataane ja mehe kogu, kel krae kõrvuni ülal ja kübar silmini all. „Wilfrid!“ mõtles ta. „Hispaania! Miks Hispaania? Ja kõik need vaesed viletsad, kes õnnetud – süda – oo! neetud süda!“ Ta sulges ukse.

Kuid varsti pidi ta teise avama ja vähema vaimustusega kui kunagi. Fleur istus toolitoel, seljas kahvatu lavendlikarva pyjama, mida ta vahetevahel kandis moe tabamiseks, ja vahtis ainiti tulle. Michael jäi seisma, vaatas teda ja siis iseend ühes neist viiest peeglist – valge ja must, pierrot-pyjama, mille Fleur talle ostnud. „Draama kujud,“ mõtles ta, „draama kujud! On see tõelikkus?“ Ta astus edasi ja istus teisele tooli toele. 139