Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/136

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Michael vaatas oma pruudisõitjale otseteed näkku. Polnud kahtlust, seal ilmnes kibe meeleheide. Ta tegi käega pooleldi mingi liigutuse ja lausus pooleldi „Wilfrid“ ja kuna Desert alla läks, astus tema mööda treppi üles.

Uuesti vanal paigal tagasi, katsus ta endale selgeks teha, et elu on ainult naeruks, kuid ei suutnud. Tema seisukord nõudis ussi kavalust, lõvi julgust ja tuvikese vagurust; ta ei tunnud endal neid ülistatud omadusi leiduvat. Kui Fleur teda nõnda armastaks nagu tema Fleuri, siis võiks tal Wilfridi vastu olla ainult tõsine kaastundmus. Oli nii loomulik Fleurisse armuda. Kuid tema ei armunud, oh ei, tema mitte! Michaelil oli üks voorus – kui see üldse oli voorus – tagasihoidlik arvamine iseendast, ja kalduvus kõrgelt hinnata oma sõpru. Ta oli kõrgelt hinnanud ka Deserti ja imelik, praegugi ei hinnanud ta teda madalalt. Tema oli küll sõber, kes tahtis teda surmlikult haavata – hävitada tema naise armastuse, õigem ainult poolehoiu, aga ometi ei pidanud ta teda kelmiks. Niisugune kannatlikkus oli lootusetu, seda teadis ta, kuid vaba tahe ja vaba leping polnud temale mitte ainult kirjanduslikud mõisted, vaid osa tema loomusest.

136