kond, ja kõneluses kunstist ning kirjandusest tundus kogu see hiilgus ja „savoir faire“, mis on omane ainult neile, kel pole õnneks vaja „faire“, nagu Michael armastas tähendada.
„Ometi on just samad hernehirmutised need,“ pomises ta Fleurile kõrva, „kes loovad kunstnikkudele ja kirjanikkudele nimed. Aga kes on tänase õhtu hing?“
Täna näis olevat ühe daami debüüt, kes laulis balkani rahvaste laule. Kuid paremal pool oli juba neli lauda bridge-mänguks valmis ja nende ümber olid paigad juba võetud. Muusika kuulajate seas leidus veel mõni Gurdon Minho, mõni seltskondlik maalija ja tema abikaasa, mõni raidkunstnik, kes otsis tööd. Fleur, keda kiiluti Gurdon Minho enese, leedi Feynte'i ja maalija abikaasa vahele, kavatses põgenemist. Seal, jah, seal oli mr. Chalfont! Leedi Alisoni juures ei raisanud Fleur, kes oli hea „milieu“ tundja, kunagi oma aega kunstnikkudele ja kirjanikkudele – neid kohtas ta ju igal pool.
Siin valis ta omale ikka suurima politilis-kirjandusliku „ässa“, ja varus silmapilku tema naelutamiseks. Kuna ta küsimusse oli süvenenud, kuidas just mr. Chalfonti
132
