Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/129

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kui Wilfrid oleks pool kuus kodus, siis tuleks ta tema „kolu“ vaatama.

Noormehe vastus: „Mu jumal! Kas tõesti!“ pani ta peaaegu peatuma. Kuid oma kõhklemisest võitu saanud mõeldes: „Tahan pariislik olla – Proust!“ läks ta klubi poole teele. Kolmveerand tundi kulutas ta ilma vähemagi muu ergutusvahendita, kui aga jõi kolm tassi hiina teed, soris kolme „Moepeegli“ vana numbrit, vaatas kolme maalt tulnud liikme – „korjused tugitoolis“ – kujusid selja tagant ja läks kohale hoolikalt arvestatud veerandtunnilise hiljaksjäämisega.

Ülal seisis Wilfrid avatud uksel, ise kahvatu nagu hing puhastustules. Õrnalt võttis ta Fleuri käe ja viis ta sisse. Kerge värinaga mõtles Fleur: „Sünnib see siis nõnda? Du côte de chez Swann!“ Ta vabastas oma käe ja hakkas „kolu“ seas ümber kolama, silmitsedes seda tükk tükilt.

Vana inglise „kolu“, kusagilt rüütlimõisast pärit, siin, seal mõni ese idast või esimesest keisririigist, kogutud kas mõne rändava või prantsuse kuningakojas teeninud Deserti poolt. Fleuril oli hirm istet võtta, sest ta kartis, et Wilfrid võiks siis „autoriteetide“ näpunäidete järele talitama hakata. Samuti ei tahtnud ta ka Tate galeriis poolitatud

129