millelegi ei võinud toetuda. Segaduses, hirmus ja ärevuses maitses ta ometi tahes või tahtmata meeldivat soojust teadmises, et kaks meest teda korraga sedavõrt armastavad, ja uudishimulikult ootas ta, millega küll asi lõpeb. Ta ohkas. Oma kogemuste kogusse oli ta ühe uue juurde saanud, ent kuidas ka tulevikus seda kogu suurendada, ilma et teda ja võib olla ka kogujat ennast mitte hävitada, seda ei mõistnud ta praegu.
Pärast oma sõnu Wilfridile „Eeva“ ees: „Teie olete hull, kui lähete – oodake!“ teadis ta, et noormees tingimata midagi loodab, pealegi veel varsti. Sagedasti oli Wilfrid palunud teda oma poole, et kuulda tema otsust oma vana „kolu“ kohta. Kuu, isegi veel nädal tagasi oleks ta mõtlemata sinna läinud ja Michaelile hiljem sellest „kolust“ jutustanud. Aga nüüd mõtles ta ikka ja jälle selle üle järele ja kui poleks olnud seda hommikueine auru ja tundmust, mille sisendas „rotoristide“ seltskond, kuhu kuulusid Amabel Nazing ja Linda Frewe, tundmust, et igasugune tühine südamevaev on „lollus“ ja et igasugused elamused ongi „asi“, siis oleks ta ehk veel praegu järele mõelnud. Olid need läinud, tõmbas ta sügavalt hinge ja võttis telefoni kuuldetoru hiina teekastilt.
128
