donist lahkunud, paistis, nagu seisaks ta paradiisi väravate taga. Õhkkond kontoris endas polnud küll sugugi nii kuldne ja nõutud rahasumma oli õige suur, ometi lähendas ta pisut paradiisi kaasavõetud brošüüridega, mis peaaegu ta käsi põletasid, nii soojad olid nad.
Hiljem, kahekesi ühel tugitoolil istudes – kõhnuse hüve! – puurisid nad kahekesi nende kuldseks muutuvate lehtede kallal ja hingasid nende võluvust sisse.
„Arvad sa, et see on kõik tõsi, Tony?“
„Kui selles on kolmkümmend protsentigi tõtt, siis on see mulle hea küllalt. Ainult kuidagi peame sinna saama. Suudle mind!“
Ümber nurga peatänavalt kostev trammi ja vankrite mürin ja nende aknaruutude lõgin vinges idatuules suurendasid nende õnne pääseda mingisse gaasivalgustatud paradiisi.
Üheksas peatükk.
Kaks tundi pärast Bicketit tuikus ka Michael kodu poole. Vanal Danbyl oli õigus nagu ikka: kui sa ei või usaldada pakkijaid, siis pane äriuksed kinni! Kuna ta Bicketi silmi 122
