„Mis sa õieti minus nii leiad?“
„Sa ei mõtle kõige enne iseenda peale, seda.“
„Enne sind olin teisiti. Sinu pärast teeksin aga ükskõik mis, Vic.“
„Söö siis pisut seda hüüvet, ta on hirmus hea.“
Bicket raputas pead.
„Kui võiksime ärgata Austraalias,“ ütles ta. „Kuid üks on kindel – me ärkame samas väikeses viletsas toas. Ükskõik, aga ometi muretsen omale teenistuse ja korjan selle raha.“
„Ehk võidaksime võiduajamistel kihla vedades?“
„Mul on ainult nelikümmend seitse šillingit ja kui ma kaotan, mis saab meist siis? Sa tead ju, et pead end hästi toitma. Ei, ma pean koha leidma.“
„Nad annavad sulle hea soovituse, eks?“
Bicket tõusis ja koristas taldriku ja tassi laualt.
„Muidugi, aga see tööala on täidetud – liigagi.“
Talle tõtt öelda? Ei kunagi! Aidaku jumal ise!
Asemel, mis ühele liiga lai ja kahele kitsas, lamas ta, naise juuksed peaaegu suus, ja
120
