Valmistades õhtusööki naise abil hoidus ta hoolega sellele näkku vaatamast, kartes jällegi, et see talle „südamesse võiks näha“. Nad olid alles aasta abielus, mis oli tutvuse tulemuseks trammil, ja Bicket oli sagedasti imestanud, mis oli küll Victorine leidnud temas, enesest kaheksa aastat vanemas mehes, kes sõjateenistuseks kõlbmatu. Ja ometi pidi ta teda, Bicketit, armastama, sest muidu poleks ta temale nõnda otsa vaadanud.
„Istu ja maitse seda hüüvet!“
Tema ise sõi leiba margariiniga ja rüüpas kakaod peale; harva oli tal tõesti isu.
„Pean ma sulle ütlema, mis mina tahaksin,“ ütles mees; „mina tahaksin Kesk-Austraaliasse. Meil oli üks raamat selle üle, öeldakse, sinna olla tung. Tahaksin pisut päikest. Mina arvan, et päikesega oleksime mõlemad kaks korda suuremaks kasvanud. Tahaksin sinu palgeil puna näha, Vic.“
„Kui palju maksab sinna?“
„Palju rohkem, kui meie võiksime kokku kraapida, selles ongi see häda. Aga mina olen selle üle järele mõelnud. Inglismaaga on asi mokas. Siin on liiga palju minusuguseid.“
„Ei,“ ütles Victorine, „mitte veel küllalt.“ Bicket vaatas talle näkku, siis ruttu oma taldrikusse.
