Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/118

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Bicket kummardus tema üle ja huuled otsisid huuli.

Suudlus vältas mõni aeg, sest kogu tundmus, mida ta ei suutnud viimase kolme nädala jooksul ei temale endale ega kellelegi teisele väljendada, otsis pääseteed siin. Pisut nagu väsinult tõusis ta, vahtis päranisilmil tulle ja ütles: „Uudised pole hiilgavad – kaotasin koha, Vic.“

„Oo, Tony! Miks?“

Bicket kuugistas.

„Asi on selles, et äri läheb halvasti, tõmbavad kokku.“

Teda oli tundmus vallanud, et ennem paneb oma pea gaasitoru ette, kui et ta naisele tõtt räägib.

„Heldene taevas! Mis hakkame nüüd peale?“

Bicketi hääl muutus kalgiks.

„Ära muretse, küllap ma juba midagi leian,“ ja ta hakkas vilistama.

„Kuid see koht meeldis sulle.“

Meeldis? Mõned poisid meeldisid mulle seal; mis aga puutub kohasse endasse – mis seal siis õige oli? Kogu päev raamatuid pakkida kusagil keldrikorral! Sööme pisut ja lähme varakult magama, mul on, nagu peaksin nüüd terve nädala magama, mil selleks aega leidub.“

118