muud. Mr. Desert oli väga hea olnud. Strandi nurgal seisatus ta ja luges oma raha üle. Ühes Michaelilt saadud kahe naelaga ja palgaga oli tal üldse seitsekümmend viis šillingit ilmas ja ta läks ostis lihahüüvet ning Bengeri rammutoitu, mida võis veega keeta. Punnil taskutega istus ta autobusse, mis viis ta Surreysse väikese kodutänava nurgale. Nad elasid naisega kahes toas alumisel korral, makstes kaheksa šillingit nädalas ja olles kolme eest võlgu. „Parem maksan selle ära,“ mõtles ta, „on vähemalt ulualune, kuni tema paraneb.“ Ka oleks naisel kergem kurba uudist välja kannatada, kui ta näeks maksetud üüri kviitungit ja ostetud toitu. Missugune õnn, et nad olid olnud küllalt ettevaatlikud mitte last muretseda! Ta läks keldrikorrale. Perenaine pesi parajasti nädalapesu. Üllatatult peatus ta töös, nähes vabatahtlikku ja täielikku üüri tasu, ja küsis naise tervise järele.
„Läheb päris kenasti, tänan.“
„See rõõmustab mind nii väga ja peaks ka teid lohutama!
„Lohutab ka,“ ütles Bicket.
Perenaine mõtles: „Nagu elus kepp teine – tuletab oma silmadega vähki meelde, enne kui patta paned.“ 116
