Michael nägi teda koridoris minemas, nägi teda pimedale tänavale tuikuvat.
„Tore! ütles ta ja naeris.
Michaeli ja tema vanema kaaslase loomulik arvamine, et Bicket neile luiskas, polnud põhjendatud. Ei naine ega tema kopsupõletik polnud luuletatud; Blackfriari silla poole tuikudes ei mõelnud Bicket oma kuriteole ega ka mr. Danby õiglustundele, vaid – mis ütleb ta kodus naisele. Muidugi ei ütle ta seda, et ta tabati varguselt; ta ütleb, et sai sule sappa eestegijale vastuhakkamise pärast. Aga mis peab küll naine temast mõtlema, kui kõik olenes sellest, et eestegijale mitte vastu hakata? See oli üks neid kurbi ja sedavõrt sügavaid tundmusi, et ta päev päevalt tööle ilmudes nagu poole oma südamest oleks koju jätnud sinna tuppa, kus lamas naine, ja kui arst lõpuks ühel päeval ütles:
„Halvemast oleme üle, kuid ta on väga otsas – peate teda toiduga kohendama,“ siis jõudis ta kindlale otsusele, et ta enam ei suuda. Järgmisel kolmel nädalal oli ta näpanud kaheksateistkümmend „Vaskraha“, siia arvatud ka need viis, mis kätte saadi. Ta oli ainult sellepärast mr. Deserti raamatut näpanud, et see „hästi läks“, ja nüüd oli tal kahju, miks ei võtnud ta midagi
