„Mr. Danby oma toas? Hea! Kui ta näib tahtvat plehku panna, siis teatage mulle kohe….“
Michaeli ja tema vanema kaaslase vahel ammutas sügav kuristik, mitte madalam kui kahe ajajärgu vahel, ehk küll teda osalt täitis keskealise Winteri lepitav temperament. Michaelil polnud peaaegu midagi mr. Danby vastu, ainult – et sel oli alati õigus. Philip Norman Danby, Sky House'ist, Campden Hillist, oli kuuekümnene ja abielus, kõrge otsaesisega, jalgadega võrreldes pika kehaga, näoilme rahulik ja mõtlik. Tema silmad seisid ehk liiga ligistikku ja tema nina oli üsna peen, kuid oma ilusaproportsioonilises toas paistis tema kuju päris kena. Ta püüdis parajasti korralikule otsusele jõuda mingis reklaami asjas, kui Wilfrid Desert sisse astus.
„Noh, mr. Desert, mis võiksin ma teie heaks teha? Istuge!“
Desert ei võtnud istet, vaid vaatles gravüüre, oma sõrmi, mr. Danbyd ja ütles:
„Asi on nimelt see – mina sooviksin, et te sellele pakkijapoisile andeks annaksite, mr. Danby.“
„Pakkijapoisile! Oo! Aa! Bicket! Mont rääkis teile, eks?
