dendites (A Bit o'Love, Windows). Viimases näidendis ütleb proua March vooruseteelt kõrvale kaldunud neiu Faith'i suhtes meestele: „Näen väga hästi, teie ei saa teda muidu aidata, kui peate armastama… Tema vajab ainult armastust.“ Aga just seda viimast ei ole. Teises näidendis palub vaimulik, kelle juurest naine lahkunud hingelise sobimatuse tõttu: „Kuu ja päikese, rõõmu ja ilu, üksilduse ja nukruse jumal – anna mulle rammu sinnamaale jõuda, et armastaksin iga elusat asja!“ See on juba kõrge ja kauge ideaal. Veel samm ja juba puutume kokku kosmilise tundmusega, kus armastatakse sugulussidemete pärast liivaterakestki. Kes nii kaugele jõudnud, sellelt ei või enam ükski variser ega mingi variserlikkus elurõõmu võtta.
Mis puutub õigusse ja praktiliselt otsustavasse inimarusse, neisse armastuse ja elurõõmu otsekoheseisse vastandeisse, siis tundub, nagu usuks kirjanik neid noores eas imelikul viisil palju rohkem kui küpsemate päevade saabumisel. Ta usub neid lihtsalt sel põhjusel, et nähtavasti kogu inglise eluolu ja tema ajalugu on kiidulauluks praktilisele inimarule ja masendavale õigusele, milles puudub nii sagedasti õiglus, nagu 11
