Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/109

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ah! Pagan võtku seda! Kuid kuulge, Bicket, teie arvestasite seda viit eksemplari. Võke siin see nende asemel ja muretsege oma naisele, mis vaja. Aga jumala pärast, ärge rääkige sellest mr. Danbyle!“

„Ei millegi eest ilmas annaks ma teid ära – sõnagi ei lausu ma, sir. Ja minu naine – nojah!“

Nohin ja kobin ning Michael oli üksi, käed veel sügavamalt taskus, õlad veel kõrgemale kehitatud. Ja äkki naeris ta. Kaastundmus! Kaastundmus on ogarus. See kõik oli nii pagana naljakas! Tema maksis Bicketile selle eest tasu, et ta „Vaskraha“ näpanud! Äkki valdas teda iha väikesele pakkijale järele minna ja vaadata, mis ta teeb selle kahe naelaga – vaadata, kas kopsupõletik on tõelik või ainult mehe peaajus nende valusate silmade taga. Siiski, see oli võimatu! Selle asemel pidi ta Wilfridile kõlistama ja teda paluma sõna öelda vana Danby juures. Tema omad sõnad olid asjata, sest tema oli neid nii sagedasti öelnud. Bicket! Kui vähe teadis üks inimene teisest, elu oli nii sügav ja tume ning arvamatu. Mis oli ausus? Elutungi ja vastupidavuse heitlus – selle tulemus, kui viimane võitjaks jääb, see ongi ausus! Kuid milleks vastu panna? Armasta

109