tend la joue[1].“ Nõnda arendas ta koduses elus suurel määral tähelepanelikkust ja ometi näis talle, nagu ei suudaks ta tasakaalu saavutada ei oma avalikus elus ega ka kirjastuslikus tegevuses. Ta tundis, inimlik külg ärielus ületas temas liiga rahalise külje. Danby & Winter pidasid siiski vastu ja ei avaldanud senini mingisuguseid pankroti märke, kuigi Soames oli seda meile ennustanud, kuuldes põhimõtteist, mis tema väimees tahtis seal maksma panna. Ei kirjastamises ega milleski muus leidnud Michael võimaliku olevat liiga palju põhimõtteid toonitada. Tegevusepõld oli ju nii väga üle külvatud inim-, taime- ja kiviriigi tõsiasjadega.
Sama teisipäeva õhtupoolikul, kui ta oli jännanud taimeriigi tõsiasjadega, s. t. paberi ja linase riide hindadega, kuulas ta oma teravate kõrvadega ühe pakkija hädaldamist, keda oli tabatud „Vaskraha“ viie eksemplariga mantli taskus – ühes liiga selge eesmärgiga neid oma kasuks tarvitada.
Mr. Danby oli talle „sule sappa pannud“ – mees ei salanud põrmugi, et ta tahtis raamatud ära müüa – aga mis oleks mr.
- ↑ On ikka üks, kes suudleb, ja teine, kes ulatab palge.
106
