„Miks mitte piirduda sõbralikkude maadega? „Jõudude tasakaalu“ asemele „sõbralikud vahekorrad“! Tõepoolest, see on inspiratsioon!“
Nõnda süüdistatud inspiratsioonis, ütles Soames ruttu:
„Siin lahkun ma teist, astun oma tütre juurde sisse.“
„Ah! Mina olen teel oma poja poole. Vaadake ometi neid viletsaid!“
Töötute salk liikus kurvalt oma korjamiskarpidega mööda Themse kallast.
„Revolutsiooni pung! Üks asi unustatakse ikka, Forsyte, ja sellest on kahju.“
„Mis nimelt?“ küsis Soames süngelt. Lobiseb teine lõpuks kogu tee Fleuri juurde!
„Pese töölisklass puhtaks, pane talle puhtad kenavärvilised hilbud ümber, õpeta ta rääkima, nagu teeme seda meie kahekesi, ja klassiviha oleks kadunud. See on ainult tundmuse küsimus. Kas te ei jagaks oma magamistuba ennem puhtalt ja korralikult riietatud plekisepaga, kes räägib ja lõhnab nagu teiegi, kui mõne tõusikuga, kes ei oska H-tähte hääldada ja kes opopoonaksist haiseb? Muidugi teeksite seda.“
„Pole kunagi proovinud,“ ütles Soames, „sellepärast ei tea.“ 104
