tormist rääkida, kui see paratamata. Millal saadetakse aruanne laiali, Elderson?“
„Harilikult selle nädala lõpul.“
„Aga meil pole ju harilikud ajad,“ ütles Soames. „Et selgelt rääkida: kui ma neid andmeid ei saa, pean ma tagasi astuma.“ Ta mõistis väga hästi, mis neis sündis. Uus mees, kes enda võimatuks teeb – tema tagasiastumise võtaksid nad hea meelega teatavaks, aga just peakoosoleku eel avaldaks see halba mõju, kui mitte põhjenduseks pole „naise hädine tervis“ või midagi muud rahuldavat, mis aga võimatu, sest selle eest hoolitseks juba tema.
Juhataja ütles külmalt:
„Nii siis lükkame koosoleku tänasest päevast nädala peale edasi; võite meile need arvud muretseda, Elderson?“
„Kindlasti.“
Soamesil turgatas pähe: „Oleksin pidanud nõudma erapooletut uurimist.“ Aga ta vaatas oma ümber. Ehk läks ta liiga kaugele, kui mõtles juhatusse edasi jääda – ja tal polnud mingit tahtmist tagasi astuda, oli see ju kõigest hoolimata suur ettevõte ja tuhat naela aastas! Ei! Mitte liialdada!
Ära minnes maitses ta oma võitu kahtlevalt ja ta polnud põrmugi kindel, et ta mi- 100
