sist ei leia oma abikaasaga mingit hingelist sugulust“ ja kui see sugulus leidub kusagil mujal. Aga John Galsworthy pöördub selle küsimuse juurde mitmel korral uuesti tagasi, püüdes ikka ja jälle tõendada, et naisel peaks see õigus olema jumala ja inimeste seaduse ees, kuigi takistuseks ees seltskondlikud vaheseinad. Ta puudutab seda küsimust juba oma varajases skitside, artiklite ja jutukeste kogus „The Inn of Tranquillity“ (1906–12), harutab teda paaris, kolmes teisendis oma peateoses (The Forsyte Saga) ja sellele järgnevais raamatuis (The White monkey ja The Silver Spoon) ning pöördub sellele küsimusele mitmeti ka oma teistes romaanides (näiteks The Patrician, 1911 ja Fraternity, 1909) ja näidendites (A Family Man).
Abielu on teinud naisest mehe pärisorja, mehe omanduse. Seda omanduslikku vahekorda abielus puudutatakse ka mujal (The Patrician, A Family Man), aga oma täiuslikuma kujutuse leiab ta The Forsyte Saga's (The Man of Property ja In Chancery). Aga ka mehe ja naise ebaomanduslik, s. t. vaba hingelik ja kehalik vahekord leiab Galsworthy's kujutaja. Seda näeme romaanides (muu seas The Dark Flower) ja ka näi- 10
