ole, mis ma sulle esimese ja teise öö valvamise eest palgaks lubasin, siis astu julgesti minu haua ääre, löö pahema jala kannaga kolm korda künka peale ja ütle: „Armas isa, palun oma palka kolmanda öö valvamise eest!“ Sel silmapilgul saad sa kõige kaunimad riided ja kõige kallima hobuse. Kõik ilm saab imestades sinu peale vaatama, sinu vennad sind kadetsema ja üks suur kuningas sind endale väimeheks valima. Aga ära räägi oma vendadele sellest midagi.“
Päeva tõusul läks hauavaht koju ja mõtles iseeneses: niisugust aega ei tule minule vaesele iialgi.
Pärast seda kui ta natuke hommikusuurust kehale karastuseks oli võtnud, sirutas ta enese ahjupingi peale, magas ja ärkas vast siis, kui päike juba metsa puude ladvul seisis.
Seni kui tema magas, rääkisid vanemad vennad isekeskis:
„See öövalvaja ja päevamagaja ei saa meile iial kasu tooma, mispärast peaksime teda siis söötma? Parem anname söögi seale, keda pühiks tappa võime.“
Vanem vend ütles:
„Kihutame ta majast välja, ta võib võõra rahva ukse eest endale leiba kerjata.“
Teine vend arvas, et see ei läheks korda ja võiks neile enestele häbi teha, et nemad kui nõukad mehed venna kerjama saadavad. Ta ütles:
„Parem viskame temale leivakoorukesed eneste laualt, kõht ei saa temal sellest küll mitte täis, aga ta ei sure ka nälga.“
Vahepeal oli tark oma klaasmäe valmis sulatanud ning kuningas igal pool kuulutada lasknud, et igal noormehel on luba tema tütrele kosja tulla. Aga üksnes sellele tahtvat neitsi käe anda ja naiseks minna, kes hobuse seljas ratsa, ehk oma jalgade peal kõndides klaasmäe harjale jõuab minna.
Kuningas laskis suured võõruspeod valmistada, et kõik külalised, kes sinna tulevad, enese kõhtu võiksid täita. Pidu pidi kolm päeva vältama, ja iga päeva jaoks tapeti sada härga ja seitsesada siga ning tehti viissada vaati õlut. Virna laotud vorstid seisid kui seinad, sepikleivad ja koogid olid nagu suuremate heinakuhjade sarnased hunnikud.
Magav kuningatütar kanti kirstuga klaasmäe harjale. Võõraid tuli sinna igalt poolt, osalt julgustükki katsuma, osalt imet vaatama. Hiilgav mägi läikis kui teine päikene, nii et teda juba mitme penikoorma kauguselt võis näha.
98
