„Iga töötegija on oma palga väärt, sellepärast ei taha ma sulle sinu palka keelata. Peatselt tuleb aeg, kus sa paremaid riideid tahaksid, et uhkemate inimeste seltsi võiksid astuda. Siis astu minu haua äärde, löö oma pahema jala kannaga kolm korda künka peale ja ütle: „Armas isa, palun oma palka esimese öö valvamise eest!“ Siis saad sa riided ja hobuse. Ära räägi oma vendadele sellest midagi.“
Päeva tõusul läks hauavaht koju, võttis natuke hommikusuurust kehale karastuseks ja heitis siis puhkama.
Õhtul, kui öösine valvamise aeg ligemale jõudis, küsis ta vendadelt. kumb neist tahaks sel ööl isa haual valvata. Vennad andsid irvitades vastuseks:
„Ega ometi keegi lähe isa hauast varastama. Aga kui sul lusti on, siis võid sa ka täna öösel seal valvata. Siiski ei saa sina oma valvamisega isa enam elusse tagasi tuua.“
See armuta kõne tegi noorema venna meele veel nukramaks kui enne ja ta tõttas pisarsilmil toast välja.
Isa haual oli kõik vaikne, nagu eilegi õhtul, üksnes sirts laulis rohu sees. Et ta mitte magama ei uinuks, kõndis ta tasaste sammudega edasi ja tagasi. Võis ehk kesköö olla, kuked olid juba kaks korda laulnud, seal hüüdis üks kaebav hääl hauast:
„Kelle sammu sõelunekse |
Poeg aga mõistis ja kostis vastu:
„Noorem poega, poisikene, |
Hääl küsis, miks vanemad vennad ei tulnud. Ja noorem vabandas neid jälle, et nad päevatööst nii väsinud olnud, et öösel mitte ei võinud valvama minna.
Aga isa hääl pajatas:
„Iga töötegija on oma palga väärt, sellepärast ei taha ma sulle sinu palka mitte keelata. Peatselt tuleb aeg, kus sa veel paremaid riideid sooviksid saada, kui need, mis sa eile enesele teenisid. Siis astu julgesti minu haua äärde, löö oma pahema jala kannaga kolm korda künka peale ja ütle: „Armas isa, palun oma palka teise öö valvamise eest!“ Silmapilk saad sa veel kaunimad riided ja ühe
96
