Vanemad vennad tõotasid kuivade silmadega ja rohkesõnaliste keeltega isa tahtmist täita, aga noorem ei rääkinud ühte sõnagi, vaid nuttis kibedasti.
„Veel ühte tahan nimetada,“ ütles isa. „Kui ma olen surnud ja teie mind hauda sängitanud olete, siis palun ma viimast pisukest armastuse teenistust, et igaüks teist ühe öö minu haua peal valvab!“
Mõlemad vanemad pojad tõotasid jälle kuivade silmadega ja rohkesõnaliste keeltega isa tahtmist täita, aga noorem ei rääkinud ühtki sõna, vaid nuttis kibedasti. Lühikest aega pärast seda kõnet oli isa oma silmad igavesti kinni pannud.
Mõlemad vennad valmistasid suure võõruspeo ja palusid palju võõraid matusele, et surnud isa kõige auga mulla alla saaks viidud. Nad ise olid lustilised, sõid ja jõid kui pulmas, kuna aga noorem vend vaikselt nuttes isa puusärgi kõrval istus. Ja kui surnukirst ära kanti ja hauda lasti, siis näis noorema poja meelest, nagu oleksid kõik rõõmud surnud ja isaga üheskoos hauasängi maetud.
Õhtul hilja, pärast seda kui viimased külalised ära olid läinud, küsis noorem vend, kes peaks esimesel ööl isa haual valvama. Teised ütlesid:
„Meie oleme matuste valmistamisest väsinud, ja ei või täna öösel mitte valvata. Aga sul ei ole midagi paremat tegemist, seepärast mine öövahiks.“
Noorem vend läks sõnalausumata isa hauale, kus kõik vaik oli ja sirts üksi laulis. Et ta mitte magama ei uinuks, kõndis ta tasaste sammudega edasi ja tagasi. Võis ehk kesköö olla, seal hüüdis üks kaebav hääl otsekui hauast:
„Kelle sammu sõelunekse |
Poeg aga mõistis ja kostis vastu:
„Noorem poega, poisikene, |
Hääl küsis, miks vanemad vennad esiteks ei olnud valvama tulnud. Noorem vabandas neid, et nad matustest väsinud olid ja täna ei võinud tulla.
Aga isa hääl pajatas:
95
