menda suve tulekut kuulutab, siis saatke igale poole käskjalad välja ja laske kuulutada, et igal noormehel on luba teie tütrele kosja tulla. Kes neist kosilastest kas hobuse seljas ratsa ehk oma jalgadel käies klaasmäe harjale jõuab, see peab teile väimeheks saama. Sest kui väljavalitud mees tuleb, mis seitsme aasta ja seitsme päeva pärast sünnib, siis ärkab teie tütar unest ja annab peiule oma kuldsõrmuse. Kes selle sõrmuse teie kätte toob, olgu ta kõige kehvem teie alamatest, kas või mõni vabadiku poeg, sellele peate teie oma tütre abikaasaks andma, muidu langeb ta igavese une sisse.“
Kuningas tõotas targa tahtmist kõiges tükis täita, käskis sedamaid kõigilt ümberkaudu maadelt klaasvarad kokku osta, ning kui kuues aasta lõpule jõudis, oli nendega terve penikoorem maad seitsme sülla kõrguselt täidetud.
Vaheajal oli tark mees oma sulatamise ahju valmis teinud, mille kõrgus madalamate pilvede ligi ulatas. Kuningas pidi temale kaks tuhat inimest abiks andma, kes klaasahju täitsid. Pärast seda hakati klaasi sulatama, misläbi nii kange palavus tõusis, et rabad, jõed ja väiksemad järved ära kuivasid ning ka allikates ja sügavamates kaevudes vee vähenemine nähtavale tõusis.
Niikaua, kui tark oma klaasmäge kokku sulatab, tahame meie ühte taluhurtsikusse minna, mis kuningalinnast kaugel ei ole, ja kus üks vana isa oma kolme pojaga elas. Mõlemad vanemad vennad olid igapidi osavad ja tublid poisid, nooremat aga arvati natuke lollakaks.
Kui isa haigevoodil maas oli ja elu otsa ligi tundis tulevat, laskis ta pojad oma aseme ette astuda ja rääkis nõnda:
„Ma tunnen, et mul kojuminek pea käes on, sellepärast tahan ma teile oma viimast tahtmist kuulutada. Teie, minu armsad vanemad pojad, peate üheskoos maja ja maid talitama, kui teie mitte mõlemad naist ei lähe võtma ja kahe leepaja-kuninga valitsus lahutust majasse ei sigita. Üks vana tõesõna ütleb: „Ruum, kus seitse naiseta venda rahulikult elavad, läheb kahele naisele väga kitsaks, nii et nad üksteise tutist kinni sasivad.“ Niisugusel korral peate teie maja ja põllumaad eneste keskel ära jagama. Siiski peab noorem vend, kes peremeheks ega sulaseks ei kõlba, teie juures päävarju ja toitu leidma nii kaua kui ta elab. Selle eest kingin ma teile mõlemaile oma rahakirstu päranduseks. Noorem vend on küll natuke lühikese aruga, aga tal on hea süda, sellepärast saab ta kõiges sõna kuulma, nagu ta minu vastu on ikka sõnakuulelik olnud.“
94
