KUIDAS ÜKS KUNINGATÜTAR SEITSE AASTAT OLI MAGANUD
Ükskord oli üks kuningatütar äkitselt ära surnud. Leinamine ja kaebuse kisa täitis kõik maad. Sel päeval, kui surnu pidi puusärki pandama, tuli kaugelt maalt üks tark mees leinava kuninga linna. Ta märkas kõikide kurblikust olemisest, et siin midagi iseäralikku asja võis juhtunud olla, ning küsis, mis mure ja raskus linna rahvast koormab. Niipea kui ta teada oli saanud, läks ta kuningliku koja ligidale, nimetas ennast targaks arstiks ja palus luba, et ta kuninga ette tohiks minna. Juba ukse lävelt hüüdis ta valju häälega:
„See neitsi ei ole surnud, vaid väsinud; laske teda mõni aeg puhata!“
Kui kuningas seda hüüdmist oli kuulnud, andis ta võõrale käsu, ligemale astuda. Aga tark ütles:
„Neitsit ei tohi mitte hauda panna, kuhu surnud maetakse. Ma lasen ühe klaasist kirstu ehitada, kuhu tahame teda sängitada ja rahulikult tal magada lasta, kuni ülesärkamise aeg kätte jõuab.“
Kuningas oli selle jutu üle väga rõõmus ning tõotas targale rohkesti palka, kui see kuulutus tõeks peaks minema. Tark tegi suure klaasist kirstu, pani siidist padjad sinna sisse ja sängitas kuningatütre patjade peale. Pani siis kaane kinni, laskis kirstu ühte suurde tuppa kanda ja vahid ukse ette panna, et keegi magajat üles ei saaks äratada.
Pärast seda ütles tark kuningale:
„Nüüd saatke mehi välja kõigile maadele ja laske kõik klaasvarandused üles osta. Siis lasen ma ahju teha, suurema kui teie kuningalinn, kus sees meie klaasi üheks mäeks kokku sulatame. Kui kuus aastat on mööda läinud ja lõokeste laul parajasti seits-
93
