sõidan, kes teab, ehk võivad kullaketrajad seda imelikku lugu mulle seletada. Seda mõteldes istus ta hobuse selga ja asus laane poole teele. Endiste märkide järele lootis ta hõlpsasti teed leida, aga mets oli kasvanud ja otsimine viitis enam kui päeva, enne kui ta teeraja kätte sai. Hurtsiku ligidal jäi ta metsa luurama, kas neitsikestest keegi toast välja ei tule.
Hommikul vara läks vanem õde allikale silmi pesema. Noormees astus ligemale, jutustas mineva-aastasest õnnetusest sillal ja sellest, mis laulu ta paari päeva eest seal oli kuulnud. Vanaeit juhtus õnneks kodunt ära olema, seepärast palus neitsi kuningapoja tuppa. Kui tütarlapsed juttu pikemalt olid kuulnud, mõistsid nad kohe, et mullune õnnetus eide nõiakerast oli sündinud, ja et õde veel praegu surnud ei ole, vaid nõiapaelte kammitsas on.
Vanem neitsi küsis:
„Kas veelainetelt midagi teie silma ei juhtunud, mis laulu oleks võinud avaldada?“
„Ei midagi,“ kostis kuningapoeg. „Nii pikale kui minu silm ulatas, polnud jõelainetel muud näha kui kollane jõenupuke laiade lehtede vahel, aga lilleke ja lehed ei võinud ometi laulda.“
Tütarlapsed arvasid sedamaid, et jõenupuke muud ei võinud olla kui nende lainetesse uppunud õde, kelle nõidusvägi lilleks oli moondanud. Nad teadsid, kuidas vanaeit sajatatud nõiakera lendama oli saatnud, mis nende õde igaviisi võis moondada, kuid elu seest ei võtnud. Sellest arvamisest ei öelnud nad kuningapojale midagi. Niikaua kui neil veel päästmisnõu ei olnud, ei tahtnud nad tühja lootust kasvatada. Eide tagasitulek võis veel paar päeva viibida, seepärast oli neil aega nõu pidada.
Vanem õde tõi õhtul lakast peotäie tarvilikult segatud nõiarohtusid, hõõrus peeneks, segas jahuga koogitaignaks, küpsetas kooki ja andis noormehele süüa, enne kui ta õhtul puhkama läks. Kuningapoeg nägi öösel imelikku und, otsekui elaks ta metsas lindude keskel ja oskaks igaühe keelt.
Kui ta hommikul neitsidele oma öise unenäo oli rääkinud, ütles vanem õde:
„Õnnetunnil olete meile tulnud, õnnetunnil und näinud, mis teile koju minnes tõeliselt sünnib. Mu eilne sealihal silitatud kook, mis teie kasuks küpsetasin ja teile süüa andsin, oli tarkuse rohtudega täidetud, mis teile võimuse andis kõik mõista, mida targad linnud isekeskis kõnelevad. Neil väikestel suliskuubedes meestel on palju salatarkust varjul, mis inimestele teadmata; seepärast pange teraselt tähele, mis lindude nokad kuulutavad. Ja kui kord teie leina-
9
