Kui siis hiljem esimene pidupäev kätte jõudis, pidi Tuhka-Triinu õdesid ehtima, nende päid sugema, silmi pesema ja neid uhkesti riidesse panema, mille eest teda tänuks sõimati ja mõned lopsud kõrvade taha anti, nii et silmad tuld lõid ja kõrvad kumisesid.
Tuhka-Triinu kannatas rahulikult seda ülekohut ja ohkas mõne korra taeva poole. Ja kui poolõed pidule olid läinud ja tema üksi võõrasemaga koju jäänud, tõusis tal südamesse raske igatsus, mis pisarad silmi ajas. Temagi oleks hea meelega pidule läinud, kui luba oleks antud, ehk kui tal oleks olnud selga panna riideid, millega teiste piduliste sekka oleks võinud minna.
Kui ta peatäie nutnud oli ja sellega esimese kurbuse kustutanud, võttis ta sukavardad näppu ja istus leeaugu kõrvale pingikesele, kus tal süda aegamööda jälle lahkeks läks. Ta mõtles kadunud eide peale ja palus, et ta ise ükskord ka mulla alla saaks. Aga nii kaua, kui ta veel põrmupõlves elab, tõotas ta vagal meelel kõik kannatada, kuni ta ükskord jälle eide kaissu puhkama saab.
Korraga kuulis ta oma nime hüüdvat. Silmi üles tõstes ei näinud ta kedagi. Natukese aja pärast ütles nägematu hääleke:
„Mine, raputa pihlakat!“
Tuhka-Triinu tõttas käsku täitma. Sai ta paar korda pihlakat raputanud, läks pimedus valgeks ja üks küünrakõrgune kuldriides naisterahvas istus pihlaka ladvas, väike korvike ühes ja kuldkepike teises käes.
Pisike võõras küsis tütarlapse käest ühte ja teist, kuidas tema elupäevad tänini olid edasi läinud. Kui ta lugu oli kuulnud, tuli ta puuladvast maha, silitas vaeselapse palgeid ja ütles trööstides:
„Sinu elupäevad lähevad üürikese aja pärast paremaks. Aga täna pead sa kuninga pidule minema.“
Tuhka-Triinu vahtis uskumatult talle silmi ja pidas juttu pilkamiseks.
Pisike naisterahvas võttis ühe kanamuna korvist, puudutas kuldkepikesega muna külge, ja sedamaid seisis ilus tõld murul. Siis võttis ta karbikesest kuus hiirepoega, moondas need kuueks ilusaks võigukarva hobuseks, kes tõlla ette pandi. Ühest mustast põrnikast tehti kutsar ja kaks kirjut liblikat moondati teenriteks. Need palusid Tuhka-Triinut tõlda istuda ja kuninga pidule sõita. Kuidas tohtis vaenelaps tahmases riides pidule minna? Pisike nõianeitsike — kes ta muu võis olla — puudutas oma kuldkepikesega tema pead, ja vaata! silmapilk sai Tuhka-Triinu kõige uhkemaks neiuks. Ta vanad, halvad riided muutusid iluehteks, mis olid üsna
89
