Päeval ei olnud küll iial võimalik — aga öösel, kui teised magasid, tõusis ta salamahti asemelt, pani riided selga, läks ema hauale, istus künka otsa ja hakkas pihlakat raputama.
Üks hääleke küsis:
„Kas süda sul puhas ja vaga kui ennegi või oled juba eksinud?“
Triinu kostis:
„Minu hingel ei ole küll mingit eksimust.“
Nüüd tundis ta, nagu oleksid nägematud käed ta pead ja palgeid silitanud, ja hääl õhust hüüdis:
„Kui põli sul väga ohakaseks läheb ja sa tööga enam valmis ei jõua saada, siis kutsu kukk ja kana endale appi!“
Tütarlaps ei osanud esiotsa küll mõista, mis abi talle kodulindudest pidi tulema. Kodu poole minnes tuli tal meelde, kuidas poolõed sagedasti kiusu pärast herneid ja läätsi tuhka puistavad, kust tema need iva-ivalt välja peab otsima, enne kui keedupatta saab panna. Ta tahtis kord naljapärast katsuda, kas ehk juhatatud abimeeste nokad ajaviitlikku tööd ei võiks kergendada.
Kord oli kuningas uhke pidu valmistanud ja käskjalad igale poole välja saatnud, kes kogu riigis lausa pidid kuulutama, teedel ja radadel hüüdma, et kõik noored prisked tütarlapsed viieteistkümne ja kahekümne aasta vahel pidid tulema kuninga lustipidule, mis kolm päeva järjest kestab, sest tema ainukesel pojal olevat nõu kosja minna ja teiste hulgast see tütarlaps välja valida, kes on kõige viisakam ja mõistlikum ning kuningapojale meelepärast.
Oh sa kallis aeg, mis kihin ja kahin nüüd igal pool tõusis! Õnneks ei olnud kästud ristimistähte kaasa võtta, mispärast võisid minna õnne katsuma ka need, kelle jalad juba mõne sammu kahekümne aasta piirist üle olid astunud.
Tuhka-Triinu poolõed, eide kuldtütrekesed, pidid mõlemad kuninga pidudele minema. Nüüd oli vaesellapsel hommikust õhtuni tööd. Ta pesi ja vaalis riideid, õmbles uusi ehteid ja pidi selle kõrval kõik muud majatalitused korda toimetama. Aga nagu ei oleks sellest veel küllalt, viskas vanem poolõde kausitäie läätsi tuha sisse, hüüdes:
„Nopi sealt ja pane keema!“
Triinule tuli õnneks ema haual kuuldud õpetus meelde, seepärast ütles ta:
„Kukekene, kanakene! Tulge läätsi noppima!“
Silmapilk olid kutsutud abimehed kohal ja hakkasid noppima, kuni nad lühikese ajaga viimased ivakesed tuhast välja siblisid ja nokkadega kaussi panid.
88
