TUHKA-TRIINU
Ennemuiste elas üks mees oma naise ja ainukese tütrega, kes vanemate meelest armsam kui silmamuna oli ja keda seepärast väga hellasti kasvatati. Ja hea tütarlaps oli nende armastust väärt.
Ema oli kord und näinud, mida ta raskeks õnnetuseks arvas. Ta oleks selle eest suure tasu andnud, kui keegi oleks võinud unenäo osavasti ära seletada. Aga enne veel, kui ta unenäole targa seletaja leidis, jäi ta rängasti haigeks — ja tundis juba teisel päeval surmatundi ligemale tulevat. Mees oli kodunt ära läinud arsti otsima. Naine kutsus siis tütrekese oma sängi ette, silitas tema palgeid ja ütles kurva näoga:
„Surm kutsub mu siit ilmast ära, pean mullasängi minema ja sind tallekest maha jätma. Sinu isa kannab su eest hoolt ja minu emalik silm jääb sinu üle valvama. Jääd sa vagaks ja heaks lapseks, siis on meie südamed igavesti ühendatud, sest armusidemeid ema ja lapse vahel ei jõua haud ja surm iial katkestada. Istuta mulle hauakünkale iluks pihlakas, et linnud sügisel sealt marju leiaksid ja selle eest sulle head teeksid, kui sul teisi sõpru ei peaks olema. Juhtub su südamel mõni salasoov olema, siis raputa pihlaka latva, et ma sellest teada saaksin. Ehk kui sulle elus kibedad tunnid tulevad, siis poe pihlaka varju, mis sind kui eide rüpp trööstib ja su kurba südant jahutab.“
Natuke aega pärast seda, veel enne, kui isa arsti juurest tagasi oli jõudnud, langesid eidekese silmalaud igavesti kinni. Tütreke nuttis härdasti, ei raatsinud ööl ega päeval ema juurest ära minna, enne kui eidekese külm keha kirstu pandi ja mulda viidi.
Tütar istutas pihlaka hauale, siblis juured mulla sisse ja kastis neid oma silmaveega. Ja kui hiljem pilverinnast lisa peale tuli, läks puu kasvama, nii et lust oli näha. Laps istus sagedasti ema puu varju all, mis talle nüüd oli saanud kõige armsamaks paigaks maa peal.
86
