siis ei teadnud inimesed, keda nad suuremaks albiks pidid arvama, kas isandat või teenrit.
Ants ei pidanud sellest lugu, mis rahvas temast arvas või rääkis. Kui ta kaasavõetud leivakoti abiga oli oma kõhu tagakihutused vaigistanud, siis süütas ta oma ninasoendaja põlema, tegi laiaoksalise kuuse alla aseme valmis, mässis end sooja kasuka sisse ja uinus varsti magama.
Ta võis mõned tunnid maganud olla, kui äkiline käratsemine teda üles äratas. Öö oli kuust valgustatud. Ei kuigi kaugel tema asemest seisis kaks peata mehikest kuuse varjus ja rääkisid vihaselt teineteisega. Ants tõstis oma pea natuke kõrgemale, et paremini võiks näha, aga selsamal silmapilgul hüüdsid mehikesed:
„Tema see on, tema see on!“
Üks astus Antsu asemele ligemale ja ütles:
„Vana sõber! Üks õnnelik juhtumine viib meid kokku. Mu kondid valutavad veel natuke kirikutorni trepist: ehk on sul lugu juba meelest läinud? Selle eest tuleb täna sinu kontisid virutada, et sa mõne nädala meie kokkusaamist meelde tuletaksid. Mehed! ae! Seadke vemblad vinna ja tulge tööle!“
Otsekui paks sääsepere kargasid nüüd igalt poolt peata mehikesed sinna, kõigil tugevad vemblad käes, suuremad kui nende kandjad ise. Nende väikeste vaenlaste suur hulk ähvardas hädaohtu, sest nende hoobid langesid nii tugevasti, et üks võimas mees vähe paremad võis anda. Ants uskus eluotsa kätte tulevat: nii rohkele vaenlaste hulgale ei jõudnud ta vastu panna.
Temale õnneks tuli üks väike mehike sinna, kui kolkimine kõige paremal käigul oli.
„Pidage kinni, pidage kinni, mehed!“ hüüdis ta oma sugulasi. „See mees oli kord minu heategija, ma olen selle eest ta võlglane. Ta kinkis mulle elu, kui ma tema voli all olin. Kui tema teist mõnda valusasti trepist alla on visanud, siiski ei ole õnneks keegi seeläbi lonkruks saanud. Saun on pekstud liikmed ammugi jälle pehmeks haudunud, seepärast andke andeks ja minge koju.“
Peata mehikesed lasksid endid hõlpsasti oma kaaslasest lepitada ja läksid vaikselt oma teed. Ants tundis nüüd oma päästja öise vaimu kirikukellast.
Mehike istus nüüd kuuse alla Antsu kõrvale ja ütles:
„Sel korral panid sa minu juttu naeruks, kui sulle ütlesin, ehk võib ükskord ka aeg tulla, kus sulle kasu võiksin tuua. Niisugune silmapilk on täna tulnud; sellest võta õpetust, et kõige pisematki looma maailmas ei tohi põlata.“
83
