tasid pikkamisi samm-sammult sügavast lumest läbi ja Ants pööras sagedasti oma silmnäo päikese poole.
„Miks sa nii sagedasti üle õla tagasi vahid?“ küsis kirikuõpetaja.
„Sest et mul kuklas silmi ei ole, mis päikese järele võiksid vaadata,“ kostis Ants.
„Jäta nüüd oma rumalad naljatembud,“ ütles papp, „ja pea muret, et enne täielikku pimedat linna saaksime.“
Ants sõitis sõna lausumata edasi, aga ei jätnud aeg-ajalt päikese poole vaatamata.
Nad võisid ehk metsa keskele jõudnud olla, kui päike alla veeres. Ants pidas hobused kinni, võttis oma leivakoti ja astus saanist.
„Noh, Ants, oled sa peast hulluks läinud? Mis sa tahad teha?“ küsis hingekarjane.
Aga Ants vastas vaikselt:
„Tahan enesele siin öömaja valmistada, päike on alla läinud ja minu teenistusaeg möödunud.“
Leivaperemees tegi kõik, mis võimalik, kulutas palumisi ja häid sõnu, ja katsus vahetevahel ka ähvardamistest abi, aga kui kõik katsetükid ei aidanud, lubas ta viimaks head jootraha ja aastapalgale lisandust.
„Eks teil ole häbi, kirikuisand!“ ütles Ants, „kas tahate kiusaja olla ja mind õigelt teelt eksitada, et ma tingitud lepingu vastu pean eksima? Kõik maailma varandused ei jõua mind petta: meest peetakse sõnast, härga sarvest. Tahate täna õhtul linna saada, siis sõitke jumala nimel üksi edasi, mina ei või ega tohi kaugemale teiega kaasa tulla, sest minu tänane teenistusaeg on mööda läinud.“
„Minu armas Ants, kulla poiss!“ ütles papp, „mina ei tohi sind üksi jätta. Vaata natuke ümber, küllap siis näed, mis hädaohu sisse sa meelega tahad minna. Seal seisab hukkamispaik võllaga, kaks kurjategijat ripuvad praegu veel oma kehadega võllasambas, seni kui nende hinged põrgus põlevad. Ega sa ometi niisuguste meeste naabrusse taha ööseks jääda?“
„Miks siis mitte?“ küsis Ants. „Võllaroad ripuvad üleval tuuleõhus, mina tahan öömaja alla maapinnale teha; seal ei või meie üksteist eksitada.“ Nõnda rääkides pööras ta oma leivaperemehele selja ja läks leivakotiga oma teed.
Papp pidi, kui ta ristimise rahast ilma ei tahtnud jääda, üksi linna sõitma. Seal ei pandud mitte pisut imeks, kui teda kutsarita nähti tulevat; aga kui ta oma imeliku jutu Antsust oli rääkinud,
82
