leidnud olema. Aga sel ajal, kui peret kolklaual lõunasöögile kokku kutsuti, tuli ka Ants nähtavale.
„Kus sa kogu ennelõuna oled olnud?“ küsis papp.
„Magasin,“ kostis Ants haigutades.
„Magasid!“ hüüdis papp imestades. „Sa ei tohi ometi tahta, et iga päev lõunani võid magada?“
„Arvan,“ kostis Ants, „et see on nii selge mõista kui allika vesi. Keegi ei või kaht isandat teenida. Kes öösel tööd teeb, peab päeval puhkama, nõnda kui teistel päevatöö tegijatel öö puhkamiseks on seatud. Laske mind öösisest kellalöömise teenistusest priiks, siis olen hommikul ühes päikesega töö kallal. Aga kui ma pean öösel kella lööma, siis tuleb mul päeval magamisaeg, kõige vähemalt lõunani.“
Pärast seda kui nad pikalt edasi-tagasi olid vaielnud, tehti viimaks kaup ometi kindlaks, kus alamalnimetatud tingimused aluseks pandi. Ants pidi öisest kellalöömise ametist lahti päästetama, päeva tõusust kuni päeva veeruni tööd tegema, peale keskhommikut poole, ja pärast lõunasööki terve tunni magama, kuid pühapäeval hoopis prii olema.
„Aga,“ ütles papp, „mõne korra võiks ometigi ette tulla, iseäranis talvel, kus päevad lühikesed, et töö pikemale ulataks.“
„Ei, mitte iialgi,“ hüüdis Ants, „selle eest on suvepäevad jälle pikad. Ma ei saa mitte rohkem tööd teha kui minu kohus on: äripäevil päeva tõusust päeva veeruni töös olema.“
Mõni aeg pärast seda paluti kirikuisand linna suurele varrule last ristima. Linn ei olnud kirikumõisast kaugemal kui söögivahe tee, siiski võttis Ants leivakoti kodunt kaasa.
„Mikspärast tahad sa leivakoti kaasa võtta?“ küsis kirikuõpetaja, „me jõuame ju õhtuks linna.“
Ants kostis:
„Kes võib kõik asjad ette teada: teel võib mõni kogemata juhtumine tulla, mis meie sõitu viivitab, ja teie tunnete minu kontrahti, mille järgi mul kohus on üksnes kuni päeva veeruni teid teenida. Peaks päike enne looja minema, kui meie linna jõuame, siis peaksite juba üksi edasi sõitma ja mina maha jääma.“
Papp pidas seda juttu naljaks, seepärast ei andnud ta Antsule mingit vastust, ja nõnda sõitsid nad teele.
Lühikese aja eest oli värsket lund sadanud, mille tuul tuisates kokku puistanud, nii et tee paiguti umbne oli ja kiiret sõitu takistas. Linna ligidal pidid nad suurest metsast läbi minema. Päike seisis juba puude ladvul, kui nad metsa äärde jõudsid. Hobused veni-
81
