Viimaks oli Ants takistamata kella juurde saanud. Kui ta silmad üles lõi, et näha, kas kõik seatud korras on, silmas ta veel ühe peata mehikese, kes küürakil kella sees istus. Mehike oli kara kella seest lahti teinud ja näis selle peale ootavat, kuni Ants köiest hakkaks, et siis raske kara temale pähe visata, misläbi kellalööja vististi surma oleks saanud.
„Pea kinni, sõbrake!“ hüüdis Ants. „Nõnda ei ole me teineteisega kihla löönud. Sa vist nägid juba, kuidas ma sinu pisikesed naabrimehed nende eneste jalakeste vaevata mööda treppi alla veeretasin? Varsti pead sa nende järele lendama. Aga et sa kõige kõrgemal istud, siis pead ka kõige uhkema sõidu saama: tahan su luugist välja visata, et sul enam tagasi tulemise lusti ei oleks.“
Nõnda rääkides seadis ta redeli püsti, miska väikese tahtis kellast välja tuua ja ähvarduse tõeks teha.
Mehike tundis hädaohtu, kus sees ta kõikus, ja hakkas paluma:
„Vennike! Heida mu vaese elu peale armu! Selle eest tahan sulle kindlasti tõotada, et ei mina ega mu kaaslased sind iialgi öisel kellahelistamise toimetusel ei tule eksitama. Olen küll väike ja näotu, aga kes teab, ehk võiks ükskord ka juhtuda, et sulle tehtud heategemise eest enam kui sanditänu tasuks toon.“
„Sina, pisike nirps!“ naeris Ants. „Sinu tasumise palk ei saa mitte sääse sabagi raskendama! Aga et ma täna just heas tujus olen, võid pealegi elusse jääda. Siiski hoia ennast, et sa mulle teele vastu ei tule, sest ma ei hakkaks sinuga teist korda mitte naljatama.“
Peata mehike tänas alandlikult, ronis kui orav mööda kellaköit maha ja jooksis, nagu oleks tal tuluke taskus, kirikutorni treppidest alla.
Aga Ants hakkas südamerõõmuga kella lööma.
Kui kirikuisand keskööl kellahelinat kuulis, pani ta seda imeks ja oli rõõmus, et ta viimaks ometi sulase oli leidnud, kes katsetööga õnnelikult korda oli saanud.
Ants läks pärast tehtud tööd lakka ja puges heinte sisse magama.
Papil oli harilik viis varahommikul tõusta, et näha, kas rahvas kõik on oma seatud tööl. Teised olid kõik platsis, aga uus sulane puudus ja keegi ei olnud teda näinud. Kui nüüd keskhommik möödas oli, ja päike juba noores lõunas seisis, Ants aga ikka veel nähtavale ei tulnud, siis tuli kirikuisandale kartus — ja ta ei uskunud teisiti — kui et kellalööja pidi, nagu teised enne teda, otsa
80
