VÕLLAMEHIKESED
Üks kirikuõpetaja otsis juba mõnda aega endale sulast, kes muude toimetuste kõrval ka talituse enese peale pidi võtma, igal keskööl kirikukella helistada. Küll olid juba mitu väga kõlblikku meest endid teenistusse tinginud, aga niipea kui nad öist kellahelistamist läksid toimetama, olid nad äkitselt kui maa alla kadunud; ei kuuldud seal kellakõlksu ega saadud kellalööjat enam näha. Ehk küll kirikuõpetaja asja väga saladuses pidas, siiski sai hulga inimeste äkiline kadumine aegamööda teatavaks, mispärast keegi enam ta juures ei tahtnud teenida.
Mida enam asjalugu tuttavaks tõusis, seda rohkem vangutas rahvas kahevahel mõttes pead. Ka ei leitud kurjade keelte puudust, kes jutustasid, et kirikuõpetaja ise sulaste elukägistaja olla. Papp oli hädaga palga kolmevõrra kõrgemaks tõstnud ja pealegi veel iga päev head sööki lubanud. Mitu kuud oli igal pühapäeval pärast jutlust kantslist pajatatud:
„Mulle on ühte kõlblikku sulast tarvis, kellele rohket palka ning priskesti süüa anda ja korralikku ülalpidamist luban,“ jne., aga ikka jäi kuulutamine asjata.
Seal tuli ühel päeval Kaval-Ants ennast pakkuma, kes lühikese aja eest üht ihnust peremeest oli teeninud ja kanget nälga kannatas: seepärast tõmbas igapäevane lubatud hea söök teda papi poole. Ta tahtis sedamaid uude teenistusse astuda.
„Hea küll, mu poeg,“ ütles kirikuõpetaja, „kui sul julgust ja usaldust jumala vastu ei puudu, võid täna öösel juba oma katsetüki kellaga ette võtta. Homme tahame siis teenistuse kaupa kinnitada.“
Ants leppis sellega, läks peretuppa ega teinud uue ameti pärast endale muret.
Kirikuõpetaja oli üks ihnuskael. Pererahva rohke söömine tegi temale meelepahandust, seepärast läks ta enamasti söögiajal peretuppa, lootes, et inimesed tema silma nähes söömisel vähem julged võiksid olla. Ta noomis peret, sagedasti keelekastet
78
