teie kübara peast võtan, siis on nad kadunud. Kuis võiksin neist pääseda?“
Kübara omanik kostis:
„Tahan väikesed võõrad kähku teie kaelast ära saata, kui natukeseks ajaks palutud võõrad toast välja viite, uksed ja aknad hoolsasti kinni panete ja selle eest muretsete, et kuskil oksamulku ega pragu toaseinas valla ei jääks.“
Ehk küll pulma-peremees selle asja vastu natuke uskumata oli, siiski täitis ta võõra mehe soovi ja palus pisikesed hilpharakad toast välja kihutada.
Natukese aja pärast oli tuba palutud võõrastest tühi, uksed, aknad ja muud väljapääsu-augud hoolega kinni pandud, nii et kõiknägija väikeste võõrastega üksi tuppa jäi. Seal hakkas mees oma vemmalt keeritama lae all ja toa nurkades, et lust oli näha! Mõne silmapilgu pärast oli kogu väikeste võõraste parv hukatud, ja toa põrandalt leiti nii palju veepiisku, kui oleks paksemat vihma sadanud. Üks oherdimulk oli kogemata toaseinas jäänud kinni toppimata; selle läbi oli üks väike toast pääsenud, ehk küll karistaja vemmal teda pakku põgenedes natuke oli puutunud. Ta ohkis tüki aega õue peal:
„Ai, ai! mis valus! Juba mõne korra maitsesin vana Pikse-isa nooli, mis selle vembla vastu midagi ei olnud.“
Kui peremees imekübara abiga oli näinud, et tuba väikestest puhtaks saanud, palus ta võõrad tuppa tagasi. Söögilauas vaatas kõiknägija pulmaliste salamõtteid ja nägi mõnda, mida teised keegi ei teadnud. Peigmehel oli suurem igatsus äia vara kui noorikut saada; mõrsjal, kellel tüdrukupõlves mõisa junkruga tegemist olnud, kasvas lootus mehest ja tanust häbivarjajaid saada.
Väga kahju, et meie päevil niisugust kübarat kuskil enam leida ei ole.
