järele jäänud kui kolm veepisarakest krooklehtede peal, kus mehikesed olid seisnud.
Et esimene katsetükk nii mõnusasti korda oli läinud, pidas mees nõu Kuramaale pulma minna. Nimetatud sooviga jalga tõstes hüüdis ta:
„Kuramaa pulma!“ ja oligi silmapilk pidule saanud.
Seal leidis ta väga rohkesti rahvast koos, küll ülemaid ja alamaid, sest pulmade valmistaja oli üks kuulus rikas peremees. Salajast ja avalikku nägev kunstkübaramees nägi, silmi toalaele tõstes, rohke perekonna väikesi võõraid toalae all ja parsil, nõnda et nende hulk palutud võõrastest põrandal palju suurem näis. Aga keegi muu ei võinud seda pisikest peret näha kui tema üksi.
Väikesed rääkisid isekeskis:
„Kas näete! Vana onu on tulnud ka pulma.“
„Ei ole tõsi!“ hüüdsid teised vastu, „võõral mehel on küll onu kübar, viisud ja kepp, aga onu ennast ei ole siin.“
Vahepeal toodi roavaagnad lauale, vaagnatel kaaned peal. Seal silmas kõiknägev, mida keegi teistest tähele ei pannud, kuidas imelikul kiirusel head road vaagnatest ära koristati ja teised halvemad nende asemele pandi. Niisama tehti joogikannude ja pudelitega.
Nüüd küsis kõiknägija, kus maja peremees pidi olema, astus viisakalt teretades tema ligi ja ütles:
„Ärge pange pahaks, et ma kui tundmata võõras kogemata teie lustipidule olen tulnud.“
„Olge terve tulemast,“ vastas pulma-peremees. „Söögi- ja joogivara on meil küllalt, seepärast ei või üks ehk kaks palumata võõrast meile mingit koormat teha.“
Kõiknägija ütles:
„Ma usun küll, et mõned võõrad enam või vähem siin mingit raskust ei või teha, aga kus palumata võõraste hulk palutud võõrastest üle käib, seal võib ka kõige rikkam peremees kahju leida.“
„Ma ei oska teie juttu mõista,“ ütles peremees.
Võõras andis talle oma kübara, öeldes:
„Pange mu kübar pähe ja tõstke silmad toalaele üles, küllap siis näete.“
Peremees pani kübara pähe, tõstis silmad lae poole, ja kui ta väikeste võõraste tempusid söögilauas nägi, kahvatas ta surnukarva valgeks ja kostis ehmatanud häälega:
„Oi, vennike! Need võõrad olid mu hingele teadmata, ja kui
76
