HÄRJAPÕLVLASTE RIID
Kord juhtus üks mees läbi metsa minnes väikesele lagendikule, kus kolm härjapõlvlast isekeskis kurjasti riidlesid. Nad lõid, torkasid ja hammustasid üksteist, sõtkusid jalgade alla ja sasisid karvupidi, et kole oli näha. Mees astus ligemale ja küsis, mis tükist neil tüli tõusnud.
„Väga hea, külamees, et siia tulid,“ kisendasid härjapõlvlased, „sa võid kui kohtumõistja meie tüli lõpetada!“
Mees ütles:
„Esiteks kõnelge mulle lugu, millest teil riid on tõusnud, muidu ei ole mul võimalik teile õigust mõista. Aga ärge kisendage kõik ühekorraga, vaid rääkige ükshaaval ja mõistlikult, et ma teie jutust aru saaksin.“
„Hea küll,“ kostis üks härjapõlvlane. „Ma tahan riidlemise alguse sulle ära seletada. Vaata, isa suri meil eile, ja meie vennakesed kolmekesi tahtsime praegu tema päranduse isekeskis ära jagada; sealtap tõusis kogemata tüli.“
Mees küsis:
„Mis päranduse isa teile jättis?“
„Siin seisab kõik tema järelejäänud varandus,“ kostis jutustaja härjapõlvlane ja näitas mehele ühe vana kaapkübara, paari viiskusid ja tugeva kepivembla.
„Ärge olge meeletud,“ ütles mees, „kas need tühjad asjad kellegi tülitsemise väärt võiksid olla? Targem viskaks nad üheskoos kõik sõnnikuhunnikule. Aga kui teie seda ei raatsi teha, siis jagage isekeskis. Te olete kolmekesi ja isast on kolm asja järele jäänud, seepärast üks võtku kübar, teine viisud ja kolmas kepp, siis on lugu korras.“
„Ei lähe korda!“ kisendasid härjapõlvlased. „Neid asju ei tohi ükski jagada, muidu kaob neist salavõim ära. Asjad peavad lahutamata jääma.“
74
