tütar õhtul salamahti ukse taha kuulama saadetaks, mis sinu vennad isekeskis räägivad.“
Kui Nupumees hiljem rohke varandusega kuninga ette astus, mida vähemasti kümne hobuse koormaks võis arvata, leidis ta kuninga väga lahke ja helde enese vastu. Nupumees palus nüüd armupalgaks, mis halli habemega vanake oli käskinud.
Kuningas rõõmustas, et varakandja suuremat palka ei küsinud, ja käskis tütrel õhtul ukse taha salamahti kuulama minna, mis kutsar ja kammerteener isekeskis räägivad.
Heal põlvel ülemeelseks läinud vennad hooplesid oma õnnega ja, mis veel rumalam oli, laimasid sealjuures valelikult kuningatütart.
Kutsar ütles:
„Ta on mitu korda öösel minu juures magamas käinud.“
Kammerteener kostis naerdes:
„See tuli sellest, et ma teda enam ei tahtnud ja ukse tema eest kinni panin, muidu oli ta igal öösel minu sängis.“
Häbi- ja vihapunetusega astus tütar kuninga ette ja rääkis silmapisaratega, mis häbemata valet ta oma kõrvaga teenrite suust oli kuulnud, ja palus üleannetuile nuhtlust. Kuningas laskis nad sedamaid vangitorni heita ja teisel päeval, kui nad kohtu ees oma süü olid üles tunnistanud, ära hukata.
Aga Nupumees tõusis kuningale nõumeheks.
Mõne aja pärast tungis üks võõras kuningas suure sõjaväega riiki ja Nupumees läkitati vaenlaste vastu sõtta. Seal tõmbas ta oma allilmast toodud mõõga esimest korda tupest ja hakkas vaenuväge niitma, kuni lühikese aja järel kõik verisel lahingulagedal otsa leidsid. Kuningas rõõmustas sõjavõidu üle nõnda, et ta Nupumehe enesele väimeheks võttis.
