Kuninga kokk võttis ta poisiks, kus ta iga päev küpsetatud liha vardas pidi ümber pöörama. Tema vanemad vennad põlgasid teda halva ameti pärast ega tahtnud temaga läbi käia, aga Nupumees armastas neid siiski. Nõnda oli ta ühel õhtul vendadele mõnda sellest rääkinud, mis ta allilmas oli näinud, kus hanedel ja partidel kuld- ja hõbesuled seljas olnud. Vennad viisid kuuldud jutu kuninga ette ja palusid nooremat venda sinna läkitada, et ta haruldast lindude sugu siia tooks. Kuningas laskis Nupumehe kutsuda ja käskis tal teisel hommikul sinna maale minna kallisulelisi lindusid tooma.
Raske südamega laks Nupumees teele, võttis siiski salaja hoitud sõrmuse, vitsakese ja mõõga kaasa. Mõne päeva pärast sai ta mereranda, kus ta enne tagasi tulles oli olnud. Seal nägi ta vanameest kivi ääres istumas. Ligemale jõudnud, küsis pika habemega vanamees:
„Miks on su meel nukker, vennike?“
Nupumees rääkis talle oma kibeda loo. Vanamees käskis tal julge ja kartmata olla.
„Niikaua kui võimusõrmus sinu käes on,“ ütles vanamees, „ei või sulle midagi viga sündida.“
Ta andis Nupumehele konnakarbikese, käskis nõiavitsaga silla teha, kuni ta keset merd saab. Seal pidi ta pahema jalaga konnakarbile astuma, misläbi ta allilma jõuab, kus pererahvas parajasti magab. Edasi käskis ta ämblikuvõrgust koti õmmelda, hõbe- ja kuldsulgsed lestjalad sinna sisse pista ja siis viibimata tagasi tulla.
Nupumees tänas mõnusa õpetuse eest ja tõttas minema. Asi läks ettekuulutust mööda korda. Aga vaevalt oli ta oma saagiga mere kaldale jõudnud, seal oli vanapoiss ähkides ja puhkides tema kannul ja ta kuulis sillale saades jälle küsimusi nagu esimeselgi korral:
„Nikodemus, pojuke! Sa lõid kirvesilmaga mulle pähe ja riputasid mu jalgupidi parsile?“ jne., kuni viimaks lestjalgsete vargus veel juurde lisati.
Nupumees andis iga küsimise peale „jah“ vastuseks ja tõttas minema.
Nagu halli habemega sõber minnes oli ette kuulutanud, jõudis ta õhtul kalli linnukoormaga kuningalinna tagasi; ämblikuvõrgust tehtud kott pidas nad kinni, nii et ükski lahti ei pääsenud. Kuningas kinkis talle jootraha ja sundis ta teisel päeval jälle tagasi minema, sest ta oli vendade suust kuulnud, et allilma peremehel väga palju kuld- ja hõbe-majariistu olla, mida kuningas endale himustas.
Nupumees ei tohtinud käsu vastu tõrkuda. Ta läks nukral meelel teele, sest ta ei võinud ette teada, kuidas asi edasi läheb. Aga
71
