Vanamees tuli ähkides ja puhkides kaldale ja seisatas, kui ta merel silla peal varast nägi. Ta hüüdis lõõtsutades:
„Nikodemus, pojuke! Kuhu sa lähed?“
„Kodu poole, papake!“ anti vastuseks.
„Nikodemus, pojuke! sa lõid kirvesilmaga mulle pähe ja riputasid mu jalgupidi parsile?“
„Jah, papake.“
„Nikodemus, pojuke! Kas sina lasid mind seitsmel käel virutada ja viisid mu kuldsõrmuse?“
„Jah, papake.“
„Nikodemus, pojuke! Kas sõbrustasid mu tütardega?“
„Jah, papake.“
„Nikodemus, pojuke! Kas sina oled minu mõõga ja vitsakese varastanud?“
„Jah, papake.“
„Nikodemus, pojuke! Kas tahad tagasi tulla?“
„Jah, papake,“ andis Nupumees jälle vastuseks.
Vaheajal oli ta silda mööda nii kaugele saanud, et vanamehe juttu enam ei kuulnud.
Üle mere jõudnud, kuulas ta ligemat teed kuningalinna ja tõttas sinna oma palka nõudma.
Aga, ennäe: seal leidis ta lood hoopis teisel joonel, kui oli lootnud.
Tema vennad olid mõlemad kuninga teenistuses: üks kutsariks, teine kammerteenriks. Mõlemad elasid priskesti ja olid rikkad mehed.
Kui Nupumees kuningalt oma palka läks paluma, ütles kuningas:
„Ma olen sind juba terve aasta oodanud, ja kui sinust kuskil ei kuuldud ega nähtud, arvasin sind surnuks ja tahtsin su palga lasta vaestele jagada, nagu sa olid käskinud. Vaata, seal tulid ühel päeval sinu vanemad vennad su palka pärima. Andsid asja kohtu kätte, kus palk õigust mööda neile mõisteti, sest et sind enam elus ei arvatud olevat. Hiljem võtsin su vennad oma teenistusse, kus nad veel praegu on.“
Nupumehele näis kuninga jutt kui imelik unenägu, sest et tema enese teada ta kauemini kui kaks ööd maa all vanataadi majas ei olnud ja tagasi tulles mõned päevad teel oli kulutanud. Aga nüüd näis, et iga öö aasta pikkune oli olnud. Ta ei tahtnud vendadega hakata kohut käima, jättis neile raha, tänas õnne, et ta eluga oli tagasi pääsenud, ja tahtis uut teenistust minna otsima.
70
