„See on vististi minu kolme nädala eest vajutatud kirvesilma ase.“
Ta tahtis niikaua ukse taga oodata, kuni pererahvas magama läheb ja tuli toas kustutatakse.
Vanamees palus:
„Aidake mind kambrisse, et sängi puhkama saan, keha on väga põrunud, nii et ma kätt ega jalga ei või liigutada.“
Seepeale viidi ta kambrisse magama. Videviku ajal, kui tüdrukud toast olid läinud, puges Nupumees salamahti tuppa, kus ta enesele kaljaastja taga peidu-urka leidis.
Tütarlapsed tulid natukese aja pärast tagasi ja rääkisid isekeskis tasakesi, et vanataat uuesti ei ärkaks.
„Peamuhust ei ole viga,“ ütles üks, „ja põrunud keha paraneks ka aegamööda, aga taadi kadunud võimusõrmust ei või kuidagi viisi tagasi saada: see kahju on otsatu suur ja vaevab teda vist enam kui keha valu.“
Õhtu hilja norises vanataat kambris, kui Nupumees peidu-urkast välja tuli ja tütarlastega sõprust tegi. Esiotsa näisid piigad küll ehmatanud, aga kaval noormees oskas nende kartust kahandada, nii et nad ta ööseks sinna jätsid. Ta oli tütarlaste suust kuulnud, et vanamehel kaks haruldast asja, kuulus mõõk ja pihlakapuust vitsake pidid olema, mida ta minnes kaasa tahtis võtta. Vitsake tegi merel mehele silda ette ja mõõgaga võis perekama sõjaväe ära hävitada.
Teisel õhtul oli Nupumees mõõga ja vitsa kätte saanud ja hommikul enne valget noorema piiga abiga minema läinud. Aga ukse eest ei leidnud ta endist urgasteed, vaid laia õue, ja kaugemal kopli taga lainetas meri.
Tütarlastel oli pärast tema lahkumist isekeskis sõnavahetus tõusnud, mis nii kõrgeks läks, et vanamees nende kärast üles ärkas. Ta märkas nende tülist, et keegi võõras siin oli käinud, tuli vihaga sängist ning leidis mõõga ja vitsakese varastatud olevat.
„Mu kallim varandus on riisutud!“ möirgas ta, unustades keha valu, ja tormas uksest välja.
Nupumees istus alles merekaldal ja mõtles, kas vitsakese rammu pidi katsuma või teist kuiva teed otsima. Äkitselt kuulis ta kohinat oma selja taga, nagu tõuseks marutuul. Üle õla tagasi vaadates nägi ta vanamehe suisa enese poole jooksvat. Püsti karates oli tal veel aega vitsaga merelaineid lüüa ja hüüda:
„Sild ees, vesi taga!“ Kui sõna suust tulnud, leidis ta ennast merel silla peal tüki maad kaldast eemal.
69
