minna, kus tarkus kõige enam peab maksma. Seal lootis ta vististi õnne leida.
Kõigis paigus, kuhu ta tuli, ei kuuldud muud juttu, kui kuninga suvistest lustipidudest. Kui Nupumees oli kuulda saanud, missugust palka valmistajale oli lubatud, hakkas ta asja arvama ja enesega nõu pidama, kas ehk võimalik ei oleks ametit enese peale võtta.
„Läheb asi korda,“ ütles ta endamisi rääkides, „siis olen ühe korraga õnne teel. Mis kartust võiks mul olla? Kõige pahemal korral kaotaksin oma elu, aga surema peame ükskord ometi, olgu varem või hiljem. Kui alustan asja targast otsast, miks siis korda ei peaks minema? Ehk on mul parem õnn kui teistel. Ja kui kuningas oma tütart mulle ka ei annaks, peab ta ometi lubatud rahapalga maksma, millega rikkaks meheks tõusen.“
Sedaviisi mõteldes sammus ta edasi, laulis ja vilistas kui lõoke, puhkas vahel põõsa varjus päeva palavust, magas öösel puu all või lagedal ja jõudis õnnelikult selle päeva õhtuks kuningalinna, millal ta hommikul leivakoti põhja oli tühjendanud.
Teisel päeval palus ta luba kuninga ette minna. Kuningas märkas ta osavat mõistust ning julgust ja nõnda saadi hõlpsasti kaubale.
Kuningas küsis:
„Mis su nimi on?“
Nupumees vastas:
„Minu nimi on Nikodemus, aga kodus kutsuti mind ikka Nupumeheks, mis seda tähendab, et pea ja aru on mul parajal kohal.“
„Ma tahan sind Nupumeheks jätta,“ ütles kuningas, „sest sa pead oma nupuga kõik kahju mulle tasuma, kui mingi õnnetus peaks juhtuma.“
Nupumees palus kuningalt seitsesada meest endale abiks ja hakkas ajaviitmata pidude ettevalmistamist toimetama. Ta laskis kakskümmend suurt rehehoonet ehitada, mis laiale lagendikule neljanurgeliselt nagu mõisa karjalaudad üles tehti, et lai õueruum hoonete vahele jäi, kuhu üks ainuke suur värav sisse viis. Rehetubadesse laskis ta suured keedupajad ja katlad müürida, keristele raudraamid teha, mille peal liha, käkki ja vorsti võis küpsetada.
Teised rehed tehti katelde ja laiade tõrtega õlle pruulimiseks, nõnda, et katlad soojas rehetoas, tõrred reheall seisid. Teised ahjuta hooned ehitati külmade roogade tarvis käsikambriteks, üks leiva, teine sepiku, kolmas saia jne. hoidmiseks. Kõik tarvidused, nagu jahu, tangud, liha, sool, rasv, või ja muud, laoti hoonete vahele õue peale kuhjadesse ja pandi viiskümmend sõjameest värava ette vahiks, et varga näpud ei võinud kuhugi puutuda.
66
