NUPUMEES
Kalevipoja päevil elas Kunglamaal üks väga rikas kuningas, kes iga seitsme aasta järel kesksuvel laskis riigialamatele suure ilupidu valmistada, mis iga kord kaks ja kolm nädalat järjestikku vältas. Niisugune ilupidu aasta oli parajasti käes ja paari kuu pärast oli pidu hakatust oodata. Aga rahva ootus ja lootus näis sel puhul kahevahelisem kui muidu, sest et kaks korda — neljateistkümne ja seitsme aasta eest — oodatud rõõm nurja oli läinud.
Ehk küll kuninga poolt küllalt piduvara oli muretsetud, siiski ei saanud kellegi suu sellest maitsta. Asi näis küll imelik ja uskumata, aga igal pool leiti palju inimesi, kes oma silmaga nähtuse tõeks tunnistasid.
Mõlemal korral — nõnda räägiti —, kui valmistatud söögid ja joogid pidulisi ootasid, oli tundmata võõras mees tulnud kokkade ülema juurde luba paluma, söögist ja joogist paar suutäit maitsta, aga kulbi pistmine leemepatta ja õllekannu tõstmine suule oli imeväel kõik aidad, käsikambrid ja keldrid tühjendanud, nii et kuhugi riismeid ega piiska järele ei jäänud.
Kõik kokad ja kokapoisid olid aga nägemist vandega kinnitanud. Siiski oli rahva viha raiskuläinud pidu pärast nii suur, et kuningas selle lepituseks seitsme aasta eest kokkade ülema pidi laskma üles puua, et ta võõrale mehele maitsmiseks loa oli andnud.
Et sel korral jälle säherdust pahandust ei tõuseks, oli pidu valmistavale ülemale kuninga poolt väga rohket palka tõotatud. Kui siiski keegi vastutust enese peale ei tahtnud võtta, lubas kuningas viimaks oma noorema tütre valmistajale abikaasaks; aga õnnetuse korral pidi mees kahju eest eluga vastutama.
Riigi rajal, kaugel kuningalinnast, elas nõukas talumees kolme pojaga, kellest noorem maast-madalast juba teravat mõistust näitas, sest et Murueit teda kasvatanud ja salamahti mõne korra oma rin-
64
