Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/63

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

soovima pidid hakkama. Olid nad mõned lusikatäied magusat leemekest suhu ja kõhtu pannud, ütles Lapi lahke meelega:

„Aitüma hüva leemekese eest, sellega võib inimene juba kõhtu täita: aga veel magusam maitseks leem, kui vorst ka leeme kõrval oleks!“

Patsti! kukkus toa laest üks suur vorst keset lauda. Mees ja naine olid natuke aega kingituse üle nõnda ehmatanud, et neil meelde ei tulnud kohe vorsti otsast kinni hakata. Lopi märkas, et vorstiga esimene soovimine täide oli läinud, ja see vihastas teda nõnda, et ta täie suuga hüüdis:

„Võtku sind — või pangu vorst sulle nina otsa kui —“

Aga vaene mehike ei saanud ehmatusest enam rääkida, sest vorst rippus juba Lapil nina otsas; mitte enam vorsti kombel, vaid kui ninaga ühest juurikast kasvanud tükk.

Mis nüüd teha? Kaks soovi oli tuulde läinud, pealegi veel viimane naise nina nii imelikuks loonud, et ta muu rahva silma ette ei usaldanud astuda. Siiski üks soov oli veel ütlemata ja sellega võisid nad targa kombel kõik heaks moondada. Aga vaesel Lapil ei olnud sel silmapilgul paremat soovi meeles, kui et oma nina pika vorsti kütkest jälle lahti saaks.

Seepärast nimetas ta soovi, ja vorst oli tuulde kadunud.

Nüüd olid kõik kolm soovi otsas ja Lopi ja Lapi pidid jälle kehval viisil kui ennegi hurtsikus elama. Küll ootasid nad tüki aega kena naisterahva teistkordset tulekut, aga kallis võõras ei tulnud enam. Kes kogemata õnnel kohe sabast ega sarvest ei oska kinni võtta ja kinni pidada, see on selle kaotanud.